Sinimerekarbid valgeveinikastmes

Vahel restoranides olin sinimerekarpe ikka tellinud, aga polnud neid kunagi ise küpsetanud, ehkki olin neid sageli kalaletis näinud. Seekord otsustasin nad poest kaasa tuua ja toiduks teha, ikka omal moel, ehk eeldades, mida sellisesse rooga võiks sisse pista, aga ühtki retsepti uurimata.

Vaja läheb:

Sinimarekarpe
Pakk
Kuiva (odavat) veini
Pool tassi
Vahukoort
Pool pakki
Võid
Kild
Õli
Sorts
Küüslauku
Mõni
Peterselli
Punt
Rohelist ja musta pipart
Natuke
Laimi
1 tk
Soola
Parajalt

Esiteks on see toit, mida saab teha vaid pannil või potis, ehk mitte otseselt grillrestil, seega võib seda sama hästi valmistada ka talvisemal ajal toas pliidil. Mina tegin grillil ja kasutasin selleks oma raudpanni, mis on selleks tööks ehk pisut väikese diameetriga, ning tegelikult pole ka raudpann happeliste toitude jaoks parim valik (loe: Millist panni valida). Aga noh, ma ei lasknud end seekord kummastki häirida. Värskeid, elusaid sinimerekarpe müüakse alati üsna ühesuurustes võrgust kotikestes ja see ei ole üldse väike kogus. Mina tegin viiesele seltskonnale eelroaks ja pool kotti jäi veel alleski.

Mina tegin nii, et ajasin panni kuumaks ja sulatasin sellel paraja killu võid, lisasin ka rafineeritud õli, et või kõrbema ei läheks ning surusin noaga kolm küüslauguküünt katki ja pruunistasin need pannil. Sain sellise maitsevõiõli ja koukisin küüslauguküüned uuesti välja, need olid oma ülesande täitnud. Puistasin sinna rasvainesse veel rohelist ja musta pipart, paar loorberilehte, soola… Vist oligi kõik. Sest siis juba valasin sinna pool pakki vahukoort ja paar parajat kulinat kuiva valget veini. Segasin hoolega segamini ja ajasin peaaegu keema. Siis kallasin sellesse suppi nii palju rannakarpe kui mahtus (ja natuke rohkemgi) ning segasin kõik läbi, et karbid kastmega hoolega koos oleks.

Keetsin neid vahepeal segades/ümber jaotades umbes 10 min, puistasin natuke enne lõppu peterselliga üle ning tõingi panniga lauda. Seal võttis igaüks lusti järgi nii palju karpe kui soovis, pakkusin peale pigistamiseks veel laimi ning kui pann tühi oli (karpidest tühi, kastet täis), siis panin selle uuesti kuuma ja valasin varsti uue portsu sinimerekarpe sinna peale.

Selline idee siis seekord. Üldiselt panin kõiki asju tunde järgi ja kui kogused oleksid ka suht suurtes piirides siia- või sinnapoole kõikunud, poleks see asjale eriti kahjuks tulnud. Üsna ohutu värk katsetamiseks, proovi raudselt, need sinimerekarbid on ühed maitsvad sellid 🙂